Päris oma koht, kus luua ja inspiratsiooni koguda, on ilmselt iga loomeinimese unistus. Nii avastasin ka mina end üha rohkem unistamas sellest oma kohast. Käisin oma peas läbi erinevaid maju Lihulas, kus siis see õige koht olla võiks. Aga ilmselt on ikkagi tõsi, et need märkamised ja leidmised juhtuvad ja õiged äratundmised jõuavad ise sinuni.

Nii juhtuski ühel suvalisel päikselisel maikuu päeval, kus ma täiesti ette planeerimata otsustasin sõita Uku maja uudistama ja selle omanikuga vestlema minna- selle nime järgi teavad seda põnevat maja kohalikud.

Endal sees kõhklused ja elevus, sest oma stuudio loomine tundus kauge unistus. Midagi, mida teen kunagi, siis kui on rohkem raha ja aega ja üleüldse plaan paigas. Aga mõtlesingi, et võin ju lihtsalt minna ja vaadata, polnud ju selles põnevas majas varem käinudki.

Ja siis juhtus see, et ma astusin ruumi, mis võitis oma suurte akende ja valgusega minu südame. Minu koht – siia seina tuleks see, siia see ja ohhhhh täpselt see! Ja sellele ruumile oli veel üks huviline ja minul ju ei ole plaani, ei ole stardiraha kogutud, ei ole aega, aga ma ei saa seda kohta käest lasta.

Ei lasknud käest ja kuulasin südame häält. Ja usun, et südamega loodud asi hakkab tööle. Kas stuudio on valmis? Ei, kindlasti mitte. Hulk minu enda loomingut ootab veel seinale riputamist. Mina ootan, et nüüd oleks aega molbert, pintslid ja värvid välja võtta ja lihtsalt päev läbi maalida. Lauad ja toolid ootavad töötubaliste jäetud värviplekke. Ruum ootab inimesi, elu ja melu, mis kõike seda vormima hakkaks. Aga stuudio ongi nüüd seal maal, et seda tegema hakata!