Valjult unistatud väikesed unistused on nagu peegelkera killud, mis peol nimega elu saavad kokku üheks suureks unistuste palliks. Isegi kui mõni kild vahel puruneb ei paista see suure helkiva unistuse keskelt välja ja leiab suure sära keskel ikkagi oma koha.
Päikseliseline kevadpäev 2023 aastal, istusin juuksuritoolis ja endalegi ootamatult hakkasin valjuhäälselt unistama. Sõnastasin oma küpsenud unistuse esimest korda valjult ja selgelt oma juuksurile – ma unistan oma kohast. Ruumist, kus ise luua ja kus inimestele luua. Viskasin õhku küsimuse, et aga kus on Lihulas see koht, kus unistus teoks teha? Ja sain vastuse – mine vaata Rasi majas, kohalikus autoremondi töökojas, on üks suurte akendega tuba. Juuste lehvides, päike minu ümber ja minu sees sõitisin kohe pärast juuksuri külastust autoremonditöökoja juurde. Kerge ärevuse tunne südames panin ratta seina äärde ja küsisin elevuses tuba näha. Ma ei olnud kunagi varem selles majas sees käinud aga olin seda alati eemalt imetlenud – Lihula kõige põnevam maja.
Ja majja sisse astudes oligi kõik - jah, jah, jah see ongi see koht. Lihula kõige ägedam maja.
Astusin suurte akendega, valgete seintega ruumi. Ja isegi, kui sa seda ei usu, siis ma olin selles ruumis oma unistustes käinud. Silmad kinni pannes ma teadsin kus ja mis selles ruumis asetsema peaks. Minu kõhutunne teadis, et sellest saabki minu koht. Hüppasin ratta selga ja tormasin koju, kus ootas mind abikaasa kellele ma kohe kiirelt ette vadistasin oma plaani. Plaani, kus ei olnud ühtegi loogilist seletus, plaani kus oli puudu läbi mõeldud äriplaan ja eelarve. Plaani, mis oli üks ootamatult valjult unistatud unistuse täitmise algus. Mäletan, et ütlesingi nii, et see ei pruugi olla kõige mõistlikum mõtte aga ma pean seda proovima.
Minu esimene loovstuudio tegutses veidi üle aasta. Tegin seal teoks väiksemaid ja suuremaid unistusi. Hetkel kui unistamise kõrval kuulasin mõistuse häält ja otsustasin stuudio sulgeda arvasin, et purunes minu suur unistus. Pettumuse ja kurbuse tunde kõrval ei märganud ma, et see oli tegelikult minu unistuste algus. Selle stuudio avamine sümboliseerib minu valjult unistamise ja minu julgete sammude algust. Ilma selle purunemiseta ei oleks mul olnud ruumi uutele suurematele unistustele. Pisikesed unistused, mis stuudios ideest päris asjaks vormusid, näitasid mulle kui eredalt saavad väikesed unistuste killud päriselt särada.
Stuudio unistust täites jõudsin ma punkti kus ma enam ei unistanud vaid ainult muretsesin. Kuidas saab makstud järgmise kuu ruumi rent. Kas järgmine sündmus toob läbimurde ja lõppeb muretsemine inimatmosfääri pärast. Kas see kõik hakkab kunagi nii tööle, et kõik minu kodust eemal oldud tunnid ei oleks ainult minu hobi, millele ma peale maksan. Kas otsus teha muutusi on läbikukkumine.
Teadmatus ja mure ei lasknud mul aga teha otsust, et lõpetada seniks kuniks ei olnud uut unistust. Elasin ju usus, et see väike unistuse kild ongi minu suur unistus. Kuniks minu peas hakkas kummitama uus unistus selles samas Lihula kõige ägedamas majas. Üks kola ja tolmu täis ruum oli minu ajju uue unistuse istutanud juba algusest peale. Ruum, kuhu enda stuudio külalisi viisin ja neile elevusega seletasin, mida kõike see ruum minuga kõneleb. Hetkes kus üks unistus oli muutnud muretsemiseks otsustasin murtsemise asemel valjult unistada järgmist unistust. Kuulutasin välja aastavahetuse peo salabaaris, mis oli sellel hetkel tolmu ja kola täis ruum. Hetkel kus unistaja minu hakkas taas tegutsema ilma eelarve ja jalad maa peal inimese plaanita. Julguse, usu ja kõhutundega.
Uus unistus uues inspireerivas ruumis sai teoks. Märgiliselt esimesel peol salabaaris ja aasta viimasel ööl tungis minusse suur ja tugev tunne eelmisele unistuse joon alla tõmmata. Varahommikul voodis lebades tundsin kurbust ja samal ajal vabadust otsusest lõpetada unistus, millest oli saanud muretsemine.
Isegi praegu seda unistuste kogumit kirja pannes tundub natuke uskumatu, et saan öelda, et mul on olnud oma salabaar ja salapeod. Et olen loonud väikesesse linna koha, mida need, kes ei ole käinud, ei oska oma peas ettegi kujutada. Koha kus on ruumi tunda rõõmu muusikast, unistamisest, inimeseks olemisest.
Oma pood ja teised linnad. Kui minu looming kasvas suuremaks avastasin end jalutamas eri paigus ja unistamas oma poest. Kohast, kus minu loominguga käib kaasas minu lugu. Koht, kus ma päriselt kohtun inimestega ja olen osa nende lugudest. Ja vaikselt kuskil idanes ilmselt ka edasi liikumise soov. Nii avastasin end mitmel korral Kuresaare linnas jalutades unistamas, et kas see armas väikelinn on ehk ruum uutele unistustele.
Nii avastasin end ühel hetkel taas valjult unistades ning kinnisvara portaalis luurates, et leida ruum oma pop-up poe avamiseks. Ja tuleb välja, et minu unistusi inspireerivad tugevalt ruumid. Nii läks ka Kuressaarega, kuhu ma isegi enne ruumi broneerimist kohale ei läinud. Mõned fotod, teadmine millises tänavas pind asub ja minu kõhutunne, mis teadis, et selle ruumi ma panen tööle. Järgmine ootamatu ja mitte üldse pikalt plaanitud unistus tuli teoks teha.
Ühe ööpäevaga loodud pop-up pood ja poolteist kuud Kuressaares oli otsats lõpuni inspireeriv ja silmi avav kogemus. Kogemus, mis lasi idanema minna uutel unistustel. Oluline killuke unistust peegelkeral. Midagi, mis tuletas meelde, et kõik on võimalik.
Võiks mõelda, et minu unistused on olnud iseenda rõõmu otsimine. Et ma unistan ja loon iseendale. Aga oma unistuste teekonnal olen ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et minu unistuste suur ja oluline osa on inimesed. Ma tunnen kurbust ja hakkan muretsema kui mul ei ole inimesi, kellele ja kellega koos luua. Ja kogen rõõmu, kui märkan inimesi ja inimesed märkavad mind. Kui saan olla inimeste lugudest, unistustest ja kogemistest. Ja see tunne on minus pannud idanema uue unistuse - olgu lisaks ka üks äripinna kuulutus ja tugev kõhutunne.
Valjult unistamine viib mind püsivamalt uude linna ja ma sellel korral luban endal valjusti unistada sellest, et natuke hulljulguse kõrval plaani seada. Unistan kohast, kus kokku saavad minu eelnevad unistused ja kogemused. Unistus, et sel korral on unistus mõne killu võrra suurem ja teeb peegelkerana veidi pikema tiiru. Unistus, et inimesi, kellele luua on grammike rohkem ja mure inimatmosfääri pärast ei saa ligi hiilida.
Seda unistuste postitust ajendas mind kirjutama tunne, et ma sain ühe olulise märgi, et uus unistus on määratud teoks saama. Unista koos minuga valjult ja hulljulgelt!
